Esimene etendus: 30 september 1791, Freihaustheater’ s Viinis.

Libreto: Emanuel Schikaneder

Muusika: W.A. Mozart

Osad:
Tamino, tenor (Benedikt Schack)
Esimene neiu, sopran (Mlle Klöpefer)
Teine neiu, sopran (Mlle Hofmann)
Kolmas neiu, sopran (Mme Elisabeth Schack)
Papageno, bass (Emanuel Schikaneder)
Öö kuninganna, sopran (Josepha Hofer)
Kolm orja, rääkivad osatäitjad (Härra Gieseke; Härra Wilhelm Frasel; Härra Starke)
Monostatos, tenor (Johann Joseph Nouseul)
Pamina, sopran (Anna Gottlieb)
Kolm poissi, sopran (poistekoor) (Anna Schikaneder; Anselm Handelgruber; Franz Anton Maurer)
Vana preester (jutustaja), Härra Winter
Sarastro, bass (Franz Xaver Gerl)
Esimene preester, bass (Urban Schikaneder)
Teine preester, tenor (Johann Michael Kistler)
Kolmas preester, jutustav roll (Härra Moll)
Vana naine (Papagena), sopran (Barbara Gerl)
Esimene relvakandja, tenor (Johann Michael Kistler)
Teine relvakandja, bass (Härra Moll)
Preestrid, orjad, teenrid

(maailma esietenduse allikas koos vahepaladega, ülalmainitud: Peter Branscombe, die zauberflöte, Cambridge’i ooperi käsiraamatu sarjad, Cambridge’i ülikooli Kirjastus, 1991; põhinedes tegelikule esimesele lendlehele(reklaamleht), mis ei loetle vähemtähtsaid rolle.
 

ESIMENE VAATUS

Tamino, ära eksinud noor prints tundmatul maal, siseneb, joostes elu eest (karjudes: appi, appi!). Temale järgneb võimas (riukalik) madu (uss). Kartes, et temast saab mao ohver, prints palub (manab) jumalatelt halastust, ja nõrkeb (minestab). Ilmub kolm looritatud neiut. Nad peksavad (löövad) madu oma odadega (teravatipuline kõrs), tappes looma (Stirb, Ungeheu’r, durch unsre Macht). Esimene naisterahvas märkab noormehe ilu. Teine ja kolmas neiu nõustuvad tema mõtetega, kõik kolm unistavad olla armunud noormehega (würd mein Herz der Liebe weih’n). Õnnejoovastuses olles, kiiresti muutub olukord võitluseks, kuna iga neiu soovib teised kaks saata oma kuningannale teatama noormehe olemasolust, sealjuures jätmata kolmandat neiut üksi kena noormehega (So geht und sagt es ihr). Kuna ükski kolmest ei soovi lahkuda selliselt, et üks nendest jääb noormehega üksi, nad kõik lahkuvad. Tamino ärkab (virgub) leides mao surnuna tema jalge ees, aga kedagi ei ole tema umber. “On see minu ilmsi (ettekujutus),” mõtleb ta omaette, “et ma olen veel elus? Või on kõrgem võim mind päästnud?”

Kauguses, flöödi helid kuulutavad imelikult sulgedega kaetud mehe tulekust. Tamino varjub. Papageno, kes teenib elatist püüdes linde Öö Kuningannale, ning on riietatud kui lind. Aga liinud ei ole ainuke asi, mida ta tahab kinni püüda- kui ta suudaks endale kinni püüda ka naise! (Der Vogelfänger bin ich ja).

Papageno on lahkumas, kui Tamino hüüab teda. Tamino jutustab tagasihoidlikule (alandlikule) linnupüüdjale, et ta on prints, kelle isa valitseb mitmeid maid ja inimesi. Papageno on üllatunud kuuldes, et leidub veel teisi maid (riike) ja ka teisi rahvaid mägede taga! Ta tunneb huvi, kas need tundmatud inimesed (rahvad) on huvitatud ostma tema püütud linde. Tamino küsib (pärib aru) riigist, kus nad on, aga Papageno oskab ütelda ainult seda, et see asub mägede ning orgude keskel (vahel). Seletuse jooksul jutustab, et ta ei tea oma vanematest midagi, ning teda on üles kasvatanud ja toitnud lõbus vanamees, ning tema ema oli teenijanna Öö Kuninganna (Stern-Flammende Königin der Nacht) juures. Papageno värskendab Tamino mälu. Tamino küsib Papagenolt, “Kas võib olla see sama kõikvõimas Öö Kuninganna, kellest oli isa talle rääkinud ning kas Papageno on kunagi näinud Öö Kuningannat. Aga see küsimus ainult äratab linnupüüdja huvi ja kahtlust. Mitte keegi ennem ei ole Öö Kuningannat näinud! Kas inimene suudab vaadata läbi tema musta loori? Tamino imestab kuidas ta oli suutnud ära eksida Öö Kuninganna riiki, ja kes- või mis- on see veidrik, kes seisab tema ees. Sulgede järgi, mis katavad teda võib teda pidada …LINNUKS! Papageno on mõttest kohkunud. Ta võõra suhtes kartlik (hirmunud), aga loodab Taminot eemale hirmutada, suurt ja tugevat meest teeseldes. Juhuslikult neid sõnu kuuldes Tamino teeskleb, et Papageno ja tema suur tugevus (jõud) päästis teda mürgisest maost. See uudis hirmutab Papagenot veelgi rohkem. Ta küsib,”Kas madu on elus või surnud?” Tamino teeskleb oma suhtumist, et varjata oma tänu elu pääastmise eest. Aga ta uudishimulik : kuidas suutis Papageno tappa koletist kasutamata ühtegi relva? “Ma ei vajanudki- ma kägistasin teda oma paljaste kätega!” hoopleb Papageno. Järsku, pimedusest kahe mehe tagant, kuuldub noomiv hüüe: PAPAGENO! Kolm neiut kuulsid pealt ja ei ole rahul selle üle, mida nad kuulsid. Tamino tahab teada, kes need neiud on, aga Papageno teatab ainult, et ta ei tea paljut, nii palju, et nad toovad talle veini, suhkrusaia ja magusaid viigimarju lindude vastu. Tamino oletab, et nad on ilusad. Aga Papageno tunnistab, et kahtleb selles, või mille pärast nad varjavad oma nägusid loori taha, ta kuuleb senini tema nime hüüdvat: PAPAGENO! Püüdes vaigistada neid, ta solvab neid uuesti. Nad ilmuvad, aga mitte veini, suhkrusaia ja viigimarjadega vahetuseks lindude vastu, kuid koos vee, kivi ja tabalukuga suurustavale suule! Neiud sunnivad Papagenot üles tunnistama, et ta tõesti ei päästnud noormeest mao eest. Kolmas neiu teatab, et nemad tapsid mao, ning nad esitlevad (näitavad) talle kuninganna tütre portreed. Nad lubavad, et kui portree ei jäta noormeest ükskõikseks kuninganna tütre suhtes, siis saab talle omaks palju varandust, au ja kuulsust. Nad lahkuvad, samal ajal naerdes Papageno üle, kelle suu on ikka veel tabalukuga suletud, ja ei saa vastata nende pilgetele.

Tamino on sissevõetud portreest (Dies Bildnis ist bezaubernd schön), pidades noort neidu lummavalt ilusaks. Ta on täielikult kütkestatud. “Sinu mõtteid on  meie kuninganna kuulda võetnud,” neiud jutustavad talle tagasi tulles. Nad jutustavad talle üksteise võidu lugu Pamina röövimisest- portree noorest neiust- keda on röövinud kuri deemon. Ühel ilusal Mai päeval, Pamina istus üksinda küpressi metsas, oma lemmikus kohas, kus kohast röövis teda kurja südamega mees, kellel oli võimu ennast maskeerida kelleks ta soovis. Ta viis Pamina oma elukohta, suurde (võimsasse) ja hästi kaitstud lossi, mis asus läheduses, võluvas orus. Kui Tamino näitab oma tahet (valmisolekut) päästa Pamina’t, kuuldub kõu mürinat, ennustades Kuninganna enda saabumist.

STSEEN 6: Mäed jagunenult, paljastades Öö Kuningannat, mida ümbritseb taevad.

Üteldes Taminole mitte karta (o zitttre nicht, mein lieber Sohn!), ta jutustab (räägib välja) oma kannatuste loo (Zum Leiden bin ich auserkoren). Tema sügavaim kahetsus oli suutmatus aidata oma tütart, ta oli ainult võimeline seisma kõrval ja kuulata Pamina appi hüüdeid. Kui ta (Tamino) on suuteline päästma Paminat, ütleb kuninganna, siis on Pamina tema, alatiseks. Ning koos sellise lubadusega ta haihtub.

STSEEN 7-8: Mägine maastik

Paludes jumalatelt kaitset ja julgust (vaprust), valmistub Tamino lahkuma. Teda peatab Papageno, kes võib ainult imiteerida (järele ahvida) tema soovi (iha) (Hm! Hm!). Taminol on süütunne, et tema vaene kaaslane ei saa kauem vadistada, vaid pidi tunnistama, et ta on jõuetu aitama. Kolm neidu ilmusid  uuesti, rääkides Papagenole, et kuninganna on talle andestanud. Tabaluku eemaldamisel peab ta lubama, et ei valeta enam iial. Kõik kuulutavad avalikult, et kui kõigil valetajatel oleksid tabalukud oleks maailmas vähem vihkamist ja laimu – armastus ja vendlus kestaksid.

Esimene neiu annab üle  Taminole kuninganna kingi: Võluflöödi. “Võluflööt kaitseb sind ning toetab sind kõige suuremates õnnetustes (hädas). Kolm neidu räägivad selle jõust: sellega võib ta muuta inimeste viha (raev), kurbus muutub rõõmuks ja poissmees tunneb (vastu võtma) armatust. Niisugune flööt on rohkem väärt kui kuld ja kroon seni kuni ta suurendab inimeste õnne ja rahulolu!

Papageno küsis, kas ta võiks lahkuda. Kujutate ette tema tema üllatust kui talle öeldi (he has told) et ta peab saatma Tamino´t Pamina röövinud kurja (paha) vaimu (deemoni) lossini. “Minna Sarastro lossini? Kindel, et ta rebib  puruks ja küpsetab või ajab koerad kallale.?” Ta ei olnud kindel nende lubadustes et prints suudab teda kaitsta. “Prints võib käia kuradile,” mõtles ta omaette. “Kindel, et lõpuks laseb prints jalga nagu varas.” Papageno hindas oma elu liiga kõrgelt, et panna seda ohtu. Esimene neiu ahvatleb Papagenot, kuidastahes, kinkides talle “varanduse”, karp koos vaikeste kellukeste selle sees. Kinnitades Papagenole, et ta võib neid mängida, ja jutustades mõlemale meesterahvale, et seda pilli võib mängida tingimata kui nad vajavad kaitset, kolm neidu soovivad meestele head aega.

“Aga kuidas me leiame selle lossi?” küsib Papageno. Kolm neidu jutustavad neile, et kolm meest, kes on kõik noored, kenad, lahked ja targad, hõljuvad nende kohal reisi jooksul (Drei Knäbchen). Poisid juhatavad neid- ja nõustavad neid. “Järgige ainult nende nõuandeid.” Koos head aega soovidega neilt kõigilt kuni nad kohtuuvad jälle, kõik lahkuvad.

STSEEN 9-14: Sarast lossi sees

Kolm orja on ülirõõmsad, et Paminal on õnnestunud põgeneda oma valvuri eest, maur, Monostatos, Sarastro käsualune. Nad paluvad jumalaid nende palveid kuulda võtta. Kolmas ori tuletab meelde, et ta kuulutas ette päeva, mil Monostatos saab karistada. Nad naeravad, et Paminal õnnestus nii kergel tema käest põgeneda: hüüdes samal ajal Sarastrose nime otsustaval võitlus hetkel, ta (Pamina) tõukas mauri ja jooksis kanali suunas, purjetades ära paadis, mis lömitas (asus) palmi salus. Orjad kujutasid teda ette kui kartlikku hirve, pagedes hella ema lossi poole. Monostatose hääl kaikub, kutsudes teda. Ta küsib ahelate (kettide) järele- see on liiga ilmne, et need on mõeldud Pamina jaoks. Monostatos on ta uuesti kinni võtnud. (Du feines Täublichen, nur herein). Kui Monostatose ähvardab teda surmaga, julge Pamina teatab, et surm ei hirmuta teda. Teda vaevab ainult mõte emast, kes kindlasti sureb murest. Kuid, Pamina minestab mõttest, mida Monostatos määrab talle. Monostatos käsib orjadel lahkuda. Ta tahab temaga (Paminaga) üksinda koos olla.

Papageno siseneb, mitte teades , kus ta asub. Lind-mees on hirmunud musteimast mehest kui veel saab olla lind-mehest. Need kaks jooksevad üksteise eest. Pamina elustub, kahetsedes, et ta on üles ärkanud ellu. Tema ahastus on halvem kui surm. Papageno tuleb tagasi, meeliskledes enda üle, et seal on mustad linnud, miks mitte mustad mehed. Omades pilti, ta koheselt tunneb Pamina ära, kes on nagu portreel. Ta peab selle kindlaks tegema. Jah, tal on sama mustad silmad nagu portreel, samad punased huuled, samad heledad juuksed. Ja tal on isegi käed ja jalad, asjad, mida pildi järgi ei tohiks olla! Papageno nimi on sarnane tema omaga, ehkki nad ei ole kunagi kohtunud. Ta (Pamina) küsib, kuidas on tema pilt sattunud Papageno valdusesse. Papageno jutustab, et ta püüab linde Pamina ema jaoks, aga täna ta püüdis kinni PRINTSI, kes vaadates koheselt Pamina portreed, oli tõotanud päästa Pamina. Ja miks prints soovib teda (Paminat) päästa? Kuna prints armastab teda (Paminat)! Pamina on ülirõõmus kuuldust, et see tundmatu prints armastab teda. Lihtsalt kuuldes sõna “armastus” meeldib talle (Pamina).

Ta küsitleb, et miks prints, nii armunud ise ei ole tulnud teda leidma. “Sin on üks probleem!” kurdab Papageno- Kolm poissi, kes pidid olema nende teejuhid, ei näidanudki ennast!” Papageno kuulutab, et prints saatis teda ees,et kulutada printsi saabumisest. See avaldab Paminale palju muljet. Kuidas Sarastro karistaks teda kui teda oleks kätte saadud.! Aga just kui Papageno on veennud Paminat lahkuma Sarastro juurest, hakkab Pamina ta jutus kahtlema. Ta kahtleb valjusti, kas see ei ole mitte lõks, ja see mees ei ole mite järjekordne kuri vaim, Sarastro järgijatest. Papageno on kurvastunud, et Pamina võib temast nii mõtelda- heam vaim maailmas! –või kuri vaim. Aga, kuna ta omad portreed,mis on saadud tema armsalt emalt, Pamina on kiiresti umber veevdunud, et Papageno ei vea teda sisse. Pamina palub Papagenolt andestust, kui ta on teda solvanud, peale seda kui ta on tunnustanud, et Papagenol on süda täis tundeid. See kahetsusväärne pöördumine vestluses loob kurbust Papagenole, kuna tal ei ole kedagi keda armastada. Isegi mitte kihlatut, veel vähem abikaasast! Pamina käsib tal kannatust koguda- Taevas hoolitseb tema eest, ja saadab talle kihlatu. “Kui ta saadaks kihlatu juba varsti!” kurdab Papageno. Need kaks kaalutlevad armastuse üle, väljendades, et ei ole üllamat kui mees ja naine, kui abikaasad (wife and man), kes armastavad üksteist ja ihkavad elda koos terve elu (Bei Männem, welche Liebe fühlen).

STSEEN 15: Metsasalu koos kolme templiga. Igal templil on Sõna uksel: Mõistus (Põhjus), Tarkus, Loodus.

Kolm poissi ja Tamino saabuvad reas (üksteise järel). “See tee viib sind sinu eesmärgini”, ütlevad nad talle (Finale: Zum Ziele führt dich diese Bahn), aga seda saavutada pead olema vankumatu, tolerantne, ja taktitundeline- ühe sõnaga MEES. Nad jätavad Tamino nõu üle järele mõtlema. Ta on segaduses koha pärast, kus kohast ta ennast leidis (Die Weisheitslehre dieser Knaben). “Mis on need templid? On see jumalate istumispaik (keskus) ?” Kokku võttes kogu oma julguse, ta läheb julgelt edasi Põhjuse templi ukse juurde. Äkki mingi hääl ütleb talle “Jää seisma!” Ta läheb Looduse templi juurde, aga teine hääl ütleb talle uuesti “Jää seisma!” Kõndides väiksema kindles tundega Tarkuse templi juurde, ta koputab uksele. Vana preester- kõneleja- vastab tema koputustele. Kõneleja on üllatunud, kui temale vastamata Tamino ütleb, et ta otsib Armastust ja Vooruslikust selle templi seinte vahelt. “Need sõnad on kõrgelt haritud inimeselt!” Ometi, käitumisviisist, kõneleja teab, et Tamino on täis surma ja kättemaksu mõtteid. “Ainult kättemakson nurjatus (kelm).” Kelmust ei leia nende seast, vastab kõneleja. Ta tunnistab,üllatunult, et Sarastro valitseb neid maid ja tema valitseb Tarkuse templit. See mõjub täieliku Taminole täieliku šokina. “Kõik on silmakirjalik!” ta karjub, ja on lahkumas, kui preester peatab teda. Aru saades Sarastro kohal olekust Tarkuse templis, mis tõttu kiirendab ennast minekul, kõneleja pärib, miks Tamino nii vaäga vihkab teda. Kui Tamino ütleb, et Sarastro on koletis, türann, kõneleja küsib, kas on see tõestatud. Ta halvustab tamino vastest, et õnnetu naine, kes on masendatud murest, andis testamendi (järelpärimise). “Kas Naine on nõidunud sind? Naine teeb vähe, aga lobiseb palju.” Preester vihjab, et Sarastrol on nende tegude taga tegevuskava, tegevus, mis erineb palju, mida Tamino mõtleb: Kas Paminat on ohverdatud? Kõnelejale ei ole lubatud sellest rääkida. Tamino nõuab vastust mõistatusele. Kõneleja lubab, et kohustus ja vanne köidavad tema keelt, aga lubab Taminole, et kõik avalikustatakse talle nii kiiresti, kui ta on andnud oma käe sõpruse nimel pühakojale igaveseks sidemeks “köidik”. (Sobald dich führt der Freundschaft Hand).

“Oo igavene Öö! Millal sa kaod? Millal valgus leiab mu silmad?” sosistab Tamino peale preestri taganemist templisse. Hääled templi seest sosistavad “varsti, varsti- või mitte kunagi” Tamino küsib müstilistelt häältelt, kas Pamina on veel elus!" “Pamina …elab!” hääled vastavad. Tamino on ekstaatiline. Ta tänab hääli heade uudiste eest. Soovides rõhutada oma tänu, ta hakkab mängima oma flööti, kiites selle imeilusat helinat. Ta loodab, et Pamina kuuleb tema flöödi imeilusat laulu (Wie stark ist nicht dein Zauberton). Aga ei, ta ei tule. Äkki on Papageno vilepilli hääli kauguses kuulda! Tamino mõtleb, et võib olla on tema ta leidnud. Ta tormab kohtuma nendega.

STSEEN 16- 19: Sarastro loss

Papageno ja Pamina sundisid oma jalgu kiirustama ennast julgustades (Schnelle Füße, rascher Mut), paludes kaitset vaenlase raevu eest.Ainult nemad on võimelised leidma Taminot! Papageno mängib oma vilepilli. Tamino vastab oma flöödiga. Neid kahte  järgivat flöödihelinat katkestab Monostatos. Ta pilkab neid (Nur geschwinde! Nur geschwinde!), neid nagu püüdes neid siduda (paeluda).Pamina ja Papageno kartsid halvimat, kui Papagenole meenusid võlukellukad. “Kes veab sagely kihla see sagely võidab.” Ta laskis kellukestel heliseda. Teenrid ning isegi Monostatos olid sellest haaratud (lummatud). (Das klinget so herrlich, das klinget so schön!) nad kõik eemaldusid tantsides, tundes end vabanenuna ja röömu tundes Paminast ja Papagenost. Oh, kui ainult igal mehel oleksi sellised kellukesed! Vaenlased kaoksid ning püsiks (jääks järele) üksnes harmoonia ja sõprus (Könnte jeder brave Mann).

Kuid pidutsemine on lühikese kestvusega- fanfaarihelid teatavad SARASTRO saabumisest! (Es lebe Sarastro! Sarastro soll leben!). Kuigi Papageno põlvitas, ette nähes halvimat, Pamina näitas enda tugevust. Nad ei hakka kaitsma, ta ütles “Olgu see kasvõi kuritegu, me räägime õigust.”

Tervitus hüüded tervitavad Sarastrot kui ta siseneb lossi (Es lebe Sarastro! Sarastro soll leben!). Pamina põlvitab tema ees. “Härra olen kurjategija.” Ta tunnistab, et ehkki ta tahtis põgeneda tema võimu eest, süüdistused ei ole mitte ainult temaga. “Kuri maur nõudis mult armastust!” Sarastro palub tal üles tõusta. Ta teab, et ta on armunud ja räägib talle, et ta ei sunni kedagi armastama tema tahtmise vastu,. Aga vaevalt annab talle vabaduse. Tema ema, ütleb ta (Sarastro), on tema võimuses, ning kui Pamina püsinud temaga, oleks Pamina õnn lõhutud. “Sinu ema on uhke naine. Mees peab juhatama naise süda, sest ilma meheta, iga naine astub oma alas.

Monostatos siseneb ruumi, vedades Taminat enda järel taga. Pamina tunneb ära Taminot, ja tema (Tamino) Paminat. Nad jooksevad üksteise embusse, mis üllatab koos viibijaid, Monostatost kõige rohkem. Monostatos põlvitab Sarastro jalgade ees, paludes andestust. Ta pakub Tamino püüdmist kui tõestust tema salakavaluse ja valvsuse eest. Aga Sarastrole see ei avalda muljet. Pigem mitte rahul, Monostatost võtab vastu karistuse, mis koosneb 77 piitsahoobist tema jalataldade pihta! Kokku kutsutud rahvas kiidab Sarastrot tema tasu- ja karistuse üle.
Käskides katta kahel preestril Papageno ja Tamoni pead, Sarastro korraldab, et neid pannakse proovile ja puhastatakse templis. Rahvas tunnustab vooruslikust ja õiglust, siis surelikud saavad luua taevaliku kuningriigi maapeale (Wenn Tugend und Gerechtkeit).
 

TEINE VAATUS

STSEEN 1: Palmipuu salu

Preestrid sisenevad Sarastro järel metsasallu (instrumentaal marss). Sarastro küsib teistelt preestritelt- õnnistades Isise ja Osirise teenreid- et hääletada kas Tamino- 20 aastane kuningapoeg, võib nendega ühineda. “Lühidalt,” ütleb ta, “see noormees on palunud rebida talt silmade eest tumeda eesriide maha, et ta saaks uudistada suurimasse pühasse valgusse. Pakkuda talle sõpruseks kätt on meie suurim kohus.” Mõned preestrid esitavad küsimusi. On Tamino vooruslik? Usaldusväärne? Suuremeelne? Sarastro usub temas olevat kõik need omadused, ja palub teistel preestritel anda märku nõusolekul. Nad puhuvad kolm korda oma metsasarvedega. Sarastro on liigutatud nende ühtsusest. Ta ütleb preestritel, et kui Tamino kurjast kogu võimusega kurjast vaimust vallatud, õel eelarvamus peab kaduma. Talle (Tamino) hetkel võib teada, et jumalad on Pamina Taminole ette määranud. See oligi põhjus, miks ta (Sarastros) röövis Pamina. Tema upsakas ema mõtleb valitseda riugaste ja ebausu abil, ja selle abil ta hävitab Tarkuse templi. Aga nii ei tohi sündida- mitte Taminoga kes kui Algus (Initiate). Preestrid uuesti veel näitavad oma nõusolekut kolme metsasarve puhumisega. Aga kõneleja- preester, kes kohtas Taminot esimesena templi ukse juures- olid omad kõhklused. Kas tamino on suuteline vastu seisma (pidama) katsumustele, mis teda ees ootasid? Ta on siiski PRINTS. “Isegi enam – ta on INIMENE!” Kõneleja ei saa aidata, aga küsib, “Mis võib juhtuda Taminoga, noormees veel nii noor, sureb?” “Siis ta saaks jumalate rõõmu tunda enne meid.” Preestrid jälle puhuvad metsasarve kolm korda, kui Sarastro käsib Tamino ja Papageno tuua nende juurde. Kõneleja tööks saab õpetada inimkonna kohustust ja jumalate võimu. Kõik paluvad Isist ja Osirist olla teejuhiks kahele kõrvale kaldujale (O Isis und Osiris).

STSEEN 2-6: Tundmatu koht templi lähedal või selle sees. On öö

Tamino märkab midagi kohutaval ööl ning küsib, kas Papageno on ikka veel koos temaga, kuna pimeduses nad ei näe üksteist. Möllab torm. Kumbki neist ei tea kus nad asuvad. Kõue kärgatusi lööb vahet pidamata, Ehmatades kergesti ehmuvat Papagenot. Kui Tamino hardalt palub Papagenol käituda kui mees, siis Papageno ütleb, et ta soovib olla tütarlaps! Sellel hetkel, kõneleja ja teine preester saabuvad. Koos endaga nad toovad tule. Kõneleja küsib, “Mida te soovite meist? Mis ajendab sind tungida meie sente vahele?” “Sõprus ja armastus,” teatab Tamino. “Olete valmis võitlema oma elu eest?” “Jah!” vastab Tamino kindlalt. “Isegi kui SURM on teie saatuseks?” “Jah!” Kõneleja annab teada, et on veel aega järele mõtlemiseks, aga Tamino, annab Tarkuse lubaduse võidu eest- ja Pamina tema autasuks- on suurimaks sooviks läbi teha iga katsumus. Kaks kätlevad tehingu kinnituseks.

Preester küsib Papagenolt, kas ta on nõus armastusest tarkuse eest võitlema. “Võitlus ei ole minu eriala. Ma ei ihka tarkust üldsegi.“ Olles looduse laps, ütleb ta, on ta rahul eelkõige magamisega, söömise ja joomisega. “Kui ma saaksin endale naise …” “Sa ei saa teda kunagi kui sa ei läbi meie katsumusi,” vastab preester. Papageno küsib, mis need katsumused kaasa toovad. “Te allute kõigi meie seadustele- isegi surma kohates.” “Ma jään üksikuks!” on Papageno esitatud vastus, kuid preester jätkab tema ahvatlemist mõtetega tüdrukust, , kes oleks noor ja ilus, ja täpselt nagu tema värvilt ning riietuselt. Papageno on küllaldaselt huvitatud küsida, kas on tal lubatud teda (naist) näha. “Aga teda nähtuna, kas pean surema?” Preester teeb mittetähendusliku žesti. “Ma jään üksikuks!” Preester jätkab, mitte tähelepannes Papageno märkust, üteldes, et Papageno võib teda näha, aga ei tohi rääkida temaga.Olles saanud õppetunni rääkimisest, Papageno kinnitab, et ta suudab hoida keelt hammaste taga. Preester kätleb teda, andes võimaluse näha oma Papagena’t.

Kõneleja ütleb, et ka Tamino peab jääma vaikseks. “Jumalad on tõstatanud tervistava (salutary) keelu rääkimisele. Ilma selleta olete mõlemad kadunud hinged.” Talle (Taminale) on lubatud näha, ta ei tohi temaga rääkida. “See on meie katsumuste alguseks.”

Kõneleja ja preester räägivad kahele, et nad peavad olema ettevaatlikud kurjadest kavatsustest ja ka naiste kiusust- see on meeskonna esimene kohustus! Paljud mehed on eksinud, ja nende tasuks oli surm ning lootusetus (Bewahret euch vor Weibertücken). Selliste juhistega preestrid jätavad nad maha, võttes tule endaga kaasa. Tamino rahustab filosoofiliselt Papageno maha, üteldes, et nad peavad pidama vastu pimeduse kannatlikusega, kui see on jumalate tahe.

Äkki ilmuvad kolm Neidu. Nad leinavad kahte, et nad on nii hirmsas kohas (Wie? Wie? Wie?). Nad ütlevad, et Tamino on sidunud oma saatuse: ta on andunud surmale. Nad ütlevad Papagenole, et ta on kadunud hing, mis ajab Papageno nii endast välja, et ta murrab vaikuse vande. Kolm Neidu ütlevad neile, et kuninganna on salaja saanud templisse ja Tamino käsib Papagenol uuesti vait olema, kui ta sai küsib, kuidas ta (kuninganna) sai seda teha. “mõned kuulevad palju preetsrite valesid mõtteid,” ütlevad kolm Neiut. Tamino ainuke mõte selle kohta on, et arukas mees vaatab läbi, aga ei võta kuulda, mida tavaline jõuk ütleb. “Tamino,”anuvad Neiud, “sa oled kadunud! Alguses (Initiate) lähete otse põrgu!” “Vadistamine, mis naiste poolt korratud, aga kujutletud ja loodud (leiutatud) silmakirjalike poolt,” Tamino ütleb Papagenole. “Aga nii ütleb Kuninganna .” “Ta on naine- olge tasa ja las minu sõna on piisvalt mõistlik. Mõtle oma vande peale , saa hakkama targalt.” Kui Papageno jätkab lobisemist, Tamino vaigistab teda, kutsudes teda võimetuks lõpetada häbi. Papageno kordab neid tundeid (sõnu) kajana kajana.

Kolm Neidu jätavad oma jõupingutused. “Inimene peab olema kindel (tugev) hing.Ta mõtleb, mida ta saab ütelda.” Aga enne kui kolm Neidu saavad koos lahkuda, Algataja (Initiate) tabab nende kohal olekut, lubades, et nende püha algus on avalikult tunnistatud. “ Alla põrgu koos naistega!” hüüavad varjatud hääled- ja kolm Neiut vajuvad maasse kui kõu kärgatab umber ringi. Papageno on muserdatud õudusest.

Kolme kordne akord- kutsudes välja Algataja (Initiate)- on kuulda sügaval templi seest. Kõneleja ja preester tulevad tagasi, tuues uuesti tule endaga kaasa. Kõneleja õnnitleb Taminot vankumatuse eest ja viib mängu läbi. Hoiatades Tamino’t tulevaste ohtude eest, ta lubab õnne katsumuste lõppedes. Ta katab Tamino pea ja juhib ta ära.

Papageno, minestusest lamades, preester innustades. “Kogu ennast ja ole mees!” Papageno tõuseb üles, aga küsib preestrit, miks ta peab läbi elama sellist õudu. “Kui jumalad on mulle määranud Papagena, miks nii palju ohtlikust, et teda kätte saada?” “Las sinu põhjus vastab sellele uurivale küsimusele.” Siis ta katab Papageno pea ja juhib ta ära, Papageno kurdab, et selline lõputu uitamise oleks parem igaveseks ära ütelda armastusest.

STSEEN 7-12: Aed

Ilmub Monostatos, vaadates magavat Paminat. Võlgnedes nagu Monostatos kutsub “sündmuste rikas päev”, ta ei ole läbi teinud 77 piitsahoobist karistust. Ja, mis oli põhjuseks, et teda ähvardab selline karistus? Põhjuseks armunud olemine. Kirg Pamina üle valdab teda. Ta vaatab ringi. Kui ta saaks olla kindle, et teda ei ole nähtud või kuuldud, ta julgeks avaldada survet veel üks kord sobival juhusel (press his suit). Aga, ta mõtleb, et väike suudlus võib olla vabandatav. Süüdistades vähest õnne Paminaga enda mustast värvist, Monostatos murrab pead (imestab) valjult, miks kõik mõtlevad temast teisiti võrreldes teiste olenditega maamunal (maakeral) (Alles Fühlt der Liebe Freuden). Kas ta ei ole lust ja lihast? Kas tal ei ole südant? Käskides kuul varjuda nii et keegi ei saaks näha suudlemist, ta hiilib magava tüdruku poole.

Äkki saabub Kuninganna koos kõue kärgatusega! “Tagasi!” karajatab ta. Monostatos mõistab (surmises) õieti, et see on öö jumalanna. Pamina ärkab, kutsudes ema. Monostatos peidab ennast, otsustades kuulata ema ja tütre vahelist vestlust.

Kuninganna küsitleb Tamino kohta. Ta (kuninganna) oli saatnud Tamino Paminat päästma- kus ta on? Pamina räägib emale, et temast (Taminost) on saanud Algataja (Initiate). Seda uudist ema ei soovinud kuulda: “Õnnetu tütar, Sa oled minu jaoks kadunud igavesti.” Pamina ei mõista seda. Ta palub ema, et ta võtaks ta kaasa ja põgeneks koos temaga, Kuninganna kaitse all saab ta erinevaid ohte trostsida. Aga Kuninganna tunnistab, et ta ei suuda enam tütart kaitsta. “Sinu isa surmaga, minu võim (jõud) lõppes.” Pamina isa, tema ema räägib talle, andis vabal tahtel sitsme kordse Päikese ringi Algatajatele (Die Geweihten). Sarastro kannab nüüd seda enda rinnal. Oma surivoodil ta andis kogu oma varanduse naisele ja tütrele. Aga Päikese ring anti Sarastrole hoida usaldusväärselt, nagu ta ise oli teinud seda terve elu. Ta (isa) ütles kuningannale mitte küsida asjadest, mis teda ei puuduta, “Sinu ja sinu tütre kohus on lubada ennast juhtida tarkade meeste poolt.”

Pamina ei ütle midagi oma isa kohta, aga ta on haavatud mõttest, et Tamino on ilmselt kadunud tema jaoks. Kuninganna samuti kinnitab, et Tamino on tõesti kadunud, vähemalt Pamina saab veenda teda (Taminot) põgenema enne koitu. Esimene päeva alguse kuma otsustab, kas ta on täielikult andunud paminale või Algatajatele (Initiates). Pamina küsib, miks ta ei saa armastada Taminot, kui temast saab Algataja (Initiate)? Tema isa oli seotud nende meestega ja alati ülistas neid, nende headust, nende tarkust, nende vooruslikust. See ajab kuninganna marru. Tema enda tütar kaitseb tema surmavaenlasi! Kuninganna tõmbab välja noa. “Seda on teritatud Sarastro jaoks- sina tapad ta ning tood mulle Päikese Ringi.” Tema tütar on hirmunud, aga Kuninganna ei kuule proteste. Ta piinab Paminat: “Vähemalt sa tapad Sarastro, sa ei ole enam minu tütar. Loobun sinust igaveseks.” (Die Hölle Rache kocht in meinem Herzen)

Pamina on hirmunud mõttest sooritada mõrv. “Seda ma ei saa teha!” Monostatos hiilib tema kõrvale, mõeldes hetkel võimule,mida Päikese ring peab omama, et olla väärt mõrva tööks. Pamina piinleb ema sõnade pärast: tema (ema) täielikust tütre loobumisest vähemalt siis kui ta ei tapa Sarastro. “Jumalad, mida ma pean tegema?”
Usalda mindminu hole alla!” ütleb Monostatos. Pamina on väriseb kui ta mõistab, et ta (Monostatos) teab kõike. Monostatos nüüd omab jõulist kaarti välja mängimiseks: juhul kui Pamina armastab teda, ta tapab ta (Pamina), siis teatab plaanist Sarastrole ning tema ema arvatavasti uputatakse sügavasse vette, mida Algatajad (Initiates) kasutavad (usu?) puhastuseks. Ta (Monostatos) surub peale Paminale: Kas ta hakkab teda (Monostatos) armastama, jah või ei? “Ei!” karjatab kindlalt, “Ma olen lubanud oma armastuse taminole.” Monostatos on just teda (Paminat) tapmas noaga, mis on mõeldud Sarastrose jaoks, Sarastro astub sisse, võttes noa temalt (Monostatos) ära. Monostatos anub andestust, kuna tema teod ei olnud kuritegelikud- ta oli ära hoidmas kuritegu: Sarastro mõrva. “Ma tean kõike juba väga hästi,” ütleb Saratsro, Tagastades nuga Paminale. “Sinu hing on sama must kui su nägugi. See on ainult õela naise pärast- kellel on väga hea tütar- sepistatud noaga, selle pärast ma ei karista sind tõsiselt. Mine!” Monostatos lahkub, vandudes leida üles kuninganna.

Valu tema (ema) äraolekust, ütleb Pamina, on põhjuseks tema ema tegudele. Ta vabandab Sarastro ees, et ta ei karistaks ema. “Ma tean kõike. Ma tean, et ta plaanib kättemaksu mulle ja inimkonnale.” Ta (Sarastro) lubab Paminale, et kui Tamino on julge ning vankumatu, siis on ta (Pamina) õnnelik koos Taminoga, ja ema tuleb tagasi oma lossi. Kättemaks ei ole tuntud nendes pühades seintes ja saalides, ta (Sarastro) ütleb talle (Pamina) (In diesen heil’igen Hallen). “ Siin kõik elusolendid armastavad üksteist, kõik andestavad oma vaenlastele. Iga üks, kes ei järgi neid õpetusi, ei vääri olema inimolevusena.”

STSEEN 13-19: Saal templis

Tamino ja papageno on juhatatud saali sisse. Kõneleja käsib neil oodata kuni nad kuulevad tromboonide möiravat helinat, siis nad peavad järgima helide suunas. Ta lubab, et nad näevad veel üksteist, enne kui Tamino saavutab täielikult eesmärgi. Ta tuletab taminole meelde vaikuse vannet, ja lahkub. Preester, kes juhib neid sisse, noomib Papagenot : “See, kes murrab vannet selles kohas saab karistatud jumalate poolt läbi äikese ja välgu.” Siis ka tema lahkub.

Ei lähe kaua aega mööda kui Papageno hüüab Tamino nime. Aga Tamino “sh- sh-sh” on tulutu. Papageno väidab, et see ei saa olla vande murdmine kui ta räägib endaga- või isegi Taminoga, kuna nad mõlemad on meesterahvad. Tamino ei ütle midagi kui “sh- sh. Papageno hakkab omaette laulma. Siis ta soovib vett. Tema soovi vastuseks, vana inetu naisterahvasilmub klaasi veega tema jaoks. Ta kutsub naise enda kõrvale istuma ja küsib, kui vana naine on- mida ta väidab olevat 18 aastat ja 2 minutit! – ja tema armsama kohta, kes on 10 aastat temast vanem. Pidades teda vanamooriks, Papageno märgib, et see peab olema alles armastus: “Mis on sinu armsama nimi?” “Papageno!” Kas on võimalik, et kahel inimolem?dil on samad nimed? Ta muidugi loodab nii, ja küsib teda (vanamoori), kus see Papageno on. “seal ta istub, minu ingel,” osutades Papagenole. Ta küsib tema (vanamoori) nime, aga vastest segab kõue müristus ning vanamoor kaob. “Ma ei ütle rohkem ühtegi sõna!” ütleb ta (Papageno) Taminole.

Kolm poissi ilmuvad, tervitades mehi Saratrose kuningriiki teist kordse jõudmise puhul (Seid uns zum zweitenmal willkommen). Nad tagastavad flöödi ja kellukad, mis oli nende käest ära võetud. Ja samuti nad toovad süüa ning juua, mis suuresti meeldib Papagenole. “Kui me näeme üksteist kolmandat korda, siis room on teie tasuks julguse eest, nii on julgust Taminol. Ja Papageno- VAIT!” Kolm poissi lahkuvad. Papageno tahab süüa, aga tamino ei ole huvitatud. Ta mängib oma flööti edasi. Papageno hakkab sööma! Toit on oivaline ja vein taevalik!

Pamina saabub, olles tulnud Tamino flöödi helide järgi. “ Ma jooksin nii kiiresti kui nool hekide suunas”Ta näeb Tamino nägu. “Aga sa oled kurb. Kas sa ei räägigi oma Paminaga?” Tamino ainult ohkab ja osutab, et Pamina läheks ära.”Ma peaks sinust eemale hoiduma? Kas sa ei armasta mind enam?” Uuerti Tamino suunab ja ei ütle midagi “ Kas ma peaks pagema mitte teades? Kas ma olen sindsolvanud? Ära haava minu südant enam. Ma otsin sinult tröösti ja abi sinult. Kas ei armasta mind enam?” Ta (Pamina) süda on murtud, et Tamino ei räägi temaga. “See on hullem kui haav – hullem kui surm!” Kutsudes Taminot tema (Pamina) ainukeseks ja ainsaks armastuseks, ta (Pamina) jutustab oma meeleheitest (Ach ich fühl’s). “Vaata neid pisaraid, need voolavad ainult sinu pärast. Kui sa ei tunne armastuse järele igatsust, siis leia rahu surmaga.” Ta lahkub nukralt.

Papageno küsib Taminlt tunnustust, et ka tema (Papageno) on võimeline olema vait kui tõesti on vaja. Aga Tamino on nukralt vait. Tromboonid kõlavad- märguanne, mida nad pidid ootama. Tamino annab märku minemiseks; Papageno ütleb talle, et ta tuleb koos temaga hiljem. Kuna tromboonid jätkavad kõlamist Tamino ei suuda keelitada Papagenot maha jäämast: Papageno on otsustanud lõpetada oma söömist. “Ma ei lahkuks, isegi siis kui Sarastro tõmbaks mind kuue lõviga!” Aga kui lõvid ilmuvad, on Tamino kes vaigistab neid oma flöödi mängimisega. Papageno kinnitab, et ta järgneb Taminole ükskõik kuhu. Tromboonid kõlavad veel üks kord, Papageno murelikult küsib, “Mis meist saab?” Tamino viipab taeva suunas. Kuna Tamino lahkub uuesti, Papageno longib taga: “Me ikka oleme seal õigel ajal, et meid küpsetada.”

STSEEN 20-21: Püramiidi võlvkäikudes (hauakambris)

Kokku kogunenud preestrid loevad poollauldes Isisele ja Osirisele, rõõmsalt ettepoole vaadates momendile kui sünge öö pagendatakse päikese hiilguse poolt (O Isis und Osiris, welche Wonne!). “Varsti saab Tamino olema vääriline meiega ühinema.”

Tamino tuuakse sisse. Sarastro ülistab teda mehise käitumise eest, kuid selgitabet tal on veel  kaks ohtlikku teed (rada) käia. “Kui su süda siiani palavalt igatseb Paminat ja sa soovid valitseda kui arukas monarh, siis jumalad saadavad sind tulevikus. .” Sarastro palus Taminolt kätt – siis palus , et Pamina toodaks sisse. Pamina pea on kaetud, just nagu Taminogi oma oli. Ta tahtis teada, kus ta asub.”Kus on minu noor mees?”küsis ta kui Sarastro koti tema peast.eemaldas “Ta ootab sind, et soovida sulle hüvasti”. Sarastro juhib teda Tamino juurde, kelle ainsaks sõnaks on “Tagasi!” Paminal on küsimused (Soll ich dich, Theurer, nicht mehr seh'n?) “Kas ma ei näe sind enam rohkem, minu ainus, kallis?” “Rõõmus näed sa mind jälle,” lisas Sarastro, kui Tamino hoidis vannet vaikida. Pamina hoiatas teda surmaohtude eest, mis ootavad teda. Tamino teadis ja Sarastro rääkis talle sama: kui ta on vääriline siis jumalad kaitsevad teda. Pamina on kartlik ja kardab, et ta ei pääse surma eest. Tamino mõtted kajavad Sarastro mõtetes: jumalate tahet tuleb täita, siiski Tamino tõesti armastab teda (Paminat) nii palju, kui Pamina teda (Tamino). “Tund lööb, nüüd peate lahkuma,” käsib Sarastro, kui armunud jätavad üksteisega hüvasti. Sarastro tagab neile kolmele, et nad kohtuvad veel.

STSEEN 22-25: Kusagil templis

Papgeno rändab kuskil ringi, täiesti eksinud. Ta süüdistab Taminot tema maha jätmises. Ta lubab mitte kunagi Tamino kõrvalt ära eksida, ainult siis kui ta on päästetud. TA leiab ukse läbi mille Tamino kõndis, aga kui ta proovib seda, hääl hüüab “TAGASI!” Aga seal ei ole kuhugi tagasi pöörduda; tal ei ole aimugi kus kohast ta sisse tuli. Kui ta tõesti leiab teise ukse, hääl uuesti hüüab “TAGASI!” Nüüd ta ei saa kõndida nii edasi ega tagasi! “Pean ma nälgima kuni suren lõpuks- miks ma tulinedasi?”

Kõneleja siseneb. “Sa väärid igavest hulkumist maa kera pimeduse kuristikes- aga kenad jumalad lükkavad tagasi sinu karistuse. Ometi sa mitte kunagi ei tunne Algatajate (Initiate) naudingut.” See uudis ei sega Papagenot: “ On palju inimesi minu olukorras.” Tema ainuke soov, jutustab Kõnelejale, on klaas head veini. Kõneleja lubab tal seda soovi täita. Koheselt tunneb ta juubeldavana, aga tunne kiiresti muutub teistsuguseks imelikuks tundeks, mida ta ei oska kirjeldada. Ta unistab järjekordselt kihlatust või armsast väiksest abikaasast; koos temaga, kogu toit ja jook maitseks paremini ning tema elu oleks täielik (Ein Mädchen oder Weibshen wünscht Papageno sich!). Ilmub vanamoor. Ta tunneb Papagenole kaasa. “Ja kui sa lubad olla igavesti ustav, siis sa näed kui hellalt sinu väike naine armastab sind.” Ta sirutab välja oma käe, paludes temalt tõotust nende liidule. Ainult peale pikka mõtlemist- ja ohust jääda üksinda koopastesse, täiesti loobudes maailmast, ainukese veega, mida juua, ja mitte ainus meessoost ning naissoost sober- annab järele, et raputada tema (vanamoori) kätt (ehkki kõrvalmärkusena, et ta jääb truuks nii kauaks kuni ilusam tuleb sinna). Koheselt ta lubab olla truu, vanamoor muutub …PAPAGENAKS, täielik jäljend värvis ja kleidis, täpselt nagu talle oli lubatud. Papageno on just tahtmas teda emmata, kõneleja viib (wisks) teda ära. “Ta (Papageno) ei ole veel sind väärt.” Papageno, võitlevas meeleolus, on neid järele minemas. Ta ei kuule, kui Kõneleja käsib tal seisma jääda. “Maa neelaku mind ennem kui ma tulen tagasi.” Enne kui ta jõuab täielikult oma sõnu lõpetada, maa neelab ta alla!

STSEEN 26- 27: Väike aed

Kolm poissi ootavad esimesi hommikusi päikesekiiri (Bald prangt, den Morgen zu verkünden). “Varsti ebausk haihtub ja tark mees saavutab võidu”. Siis poisid püüavad Pamina pilgu. Ta on endast väljas. Vaevatud armastusest on ta valmis sooritama enesetappu.  (Du also bist mein Bräutigam?). Poisid püüavad võita tema tähelepanu, kuid ta on järeleandmatu, kinni püütud pimedal hetkel öö ja koidu vahepeal. “Ema ma piinlen sinu pärast – sinu needus jälgib mind.” Poisid palusid teda järgneda neile. “Mu õnnetuse mõõt on täis! Hüvasti, vale noorus! Pamina suri sinu pärsst: see nuga tapab minu.”

Poisid peatasid tema tegevuse (Ach! Unglückliche! Halt ein!). “Kui sinu noor mees näeks sind, siis ta sureks kurbusest: taarmastab sind ja ainult sind üksi.” Pamina kuuleb poisse talle rääkivat. “Ta armastab mind? Miks ta ei rääkinud sellest mulle?”Poisid peavad hoidma vastust tema küsimusele salajas, kuid nad võivad viia teda tema juurde. “Tema süda kuulub sulle ning seetõttu ta ei hoidunud surmast.” Pamina rõhutas, et ta peab teda nägema. Neil kõigil oli sama mõte. Kui kaks südant põlevad armastuses ja jumalad kaisevad sind siis ei suuda ükski sind lahutada (Zwei Herzen, die von Liebe brennen).

STSEEN 28: Kaks mage on nähtaval: ühel nendest on raevutsev kosk; teine sülgab told. Kaks relvastatud meest seisavad valves sissekäigu juures.

Raudrüüdes mehed hoiatasid Taminot raskuste ees, mis ootavad teda.: Algatus puhastub mines läbi tule, vee, õhu ja maa. (Der, Welcher wandert diese Strabe voll Beschwerden). Kui ta suudab ületada surma koleduse siis ta saab valgustatud ja on võimeline pühendama ennast Isi saladusse.

Surm ei kohuta mind. Avage õuduste väravad.” Kuid enne kui ta sai astuda edasi palus Pamina teda oodata. . Nüüd jõudis Tamino selgusele, et ta võib minna temaga. Saatus ei saa lahutada neid – olgu nende saatus võit või surm.” On see lubatud, et ma räägin sinuga?”Jah vastas soomusrüüs mees, see on lubatud. Kõik kolm ülistasid sellise naise julgust, kuulutasid , et kuna ta ei vältinud (kõrvale hoidma) ööst ja surmast , on Pamina vääriline pidulikku vastuvõttu.

Kaks taasühendatud armastajad tervitavad üksteist, kuulutades ühist õnne (Tamino mein! O welch ein Glück!). Kui Tamino jutustab õudusest ja ohtudest, mis teda ees ootavad, Pamina vastab, et ta on tema (Tamino) kõrval, ja ta tegelikult juhatab teda. “Armastus juhib mind!” Ehkki armastus puistab laiali tee roosidega, ta (Pamina) soovitab meeles pidada, et roosidel on okkad. Nii kaua kui Tamino mängib flööti, on nad kaitstud. “Selle oli lõiganud minu (Pamina) isa tuhande aastasest tammest nõiduslikul ajal, keset välku ja kõue kärgatusi, tormi ja tuule puhanguid. Mängi! See juhatab meid mööda sünget teed.” Need kaks on samal mõttel: “ me rändame flöödi helide jõul, rõõmsalt läbi pimeda surma öö.”

Tamino ja Pamina reisivad mööda teed, mis juhatab neid läbi tule katsumuse. Kui nad ütlevad välja palve, mis , et nad oleksid samuti kaitstud tulvaveedes. Uuesti mängides flööti nad teevad läbi katsumused, paar siseneb vee katsumustesse. Seekord, kui nad tulevad nähtavale, hääled kuulutavad suursuguse paari võidu üle (Triumph! Triumph!): “Te olete vallutanud ohu! Isise õnnistus on nüüd teie! Tulge, sisenege templisse!”

STSEEN 29: Aed

Papageno on üksinda. Ta hüüab edutult oma Papagenat (Papagena! Papagena! Papagena!). “ Ma olen sündinud õnnetuna. Ma jutustasin ja see oli halb. Ma sain, mida ma olin ära teeninud.” Ta meeleheitlikult igatseb oma armastatud tuvikest, tema südame väikest abikaasat. Ta on tüdinenud oma elust, ja otsustab sellele lõpu teha. Ta näeb läheduses puud. “Head ööd, must maailm,” ta ütleb valmistades endale silmust. Aga teisiti mõteldes, võib olla kaks korda kontrolliks, et ei oleks kedagi, kes teda päästaks. “Ma loen kolmeni.” Ta teeb pausi. KAKS. Ikka kõik on vaikne. Ta jätkab nukralt : kolm. “Kuna mitte midagi ei hoia teda tagasi: head aega, sulle truudusetu (volts, vale) maailm!”

Just parajal ajal, kolm poissi ilmuvad, peatades Papagenot tegutsemas. “Sa elad ainult üks kord ja sellest peaks sulle piisama.” Papageno vaidleb vastu. Poisid tuletavad talle meelde Võlu Kellukesed- kui ta kõlistab neid, toovad nad talle abikaasa. “Tilisege, Kellukesed, tilisege! Ma pean nägema oma armastatut. Tooge ta minu juurde.” (Klinget, Glöckchen, klinget) “Nüüd, Papageno vaata enda umber!” Poisid lahkuvad ning Papagena ilmub (Pa-pa-pa-pa). “Oled sa täielikult minule antud?” küsib Papageno. Jah, täiesti, vastab Papagena. Kaks unistavad lastest, mis nad koos saavad: esimesne väike Papageno, ütleb uhke tulevane isa. Siis veel üks Papagena!” ütleb ta (Papagena). Nad räägivad nii palju Papagenodest ja Papagenadest, et võib imestada, kas mõni pesa on piisvalt suur kujutletud pesakonnale!” Nii palju lapsi on nende vanematele õnnistuseks. See on suurim tunne.”

STSEEN 30: Kahe, tule ja vee, mäe juures.

Monostatos tungivalt soovitab Kuningannal ja tema kolmel Neiul sammuma ettevaatlikult ning vaikselt. Ta toob nad templisse. Ta tuletab kuningannale meelde lojaalsuse hinna: Pidage oma sõna- teie lapsest peab saama minu naine.” Kuninganna lubab Monostatosele, et Paminast saab tema naine. Nad kuulevad hirmsat möiret, nagu välgu ja veekose heli. Monostatos teab Algatajad on tmpli saalides. “Seal” nad kõik ütlevad “Me ründame neid, ja hävitame jumalakartlikud kitsarinnalised usklikud.” Monostatos ja kolm Neidu kiidavad oma Kuningannat, lubades, et pakkudes talle nende kättemaksu.

Aga nad on hilajks jäänud! Äkki , ere päikesevalgus voogab öösse. Nende võim on hävitatud (kokku kukkutatud). Nad poevad (sukelduvad) maa põue, igavesse öösse. “Päikese kiired heidavad välja öö ning hävitavad silmakirjalikuse võimu,” kuulutab Sarastros, kui ta siseneb preestritega, Tamino ja Paminaga. Kõik tarkuse järgijad, kaasa arvatud võidukad armastajad, kiitke ja tänage Osirist ja Isist. “Tugevamad on võitnud ja autasuks on kroonitud koos igavese ilu ning tarkuse krooniga.”